Eesti Kunstimuuseum logoEesti Kultuurkapital logo
Eesti Kultuurkapitali ostud

Maal
Graafika
Skulptuur
Installatsioon
Videokunst
Fotokunst
Uus meedia

Kunstnikud A-Z

Üldinfo

Tagasiside

copyright

Mari Kurismaa
 teos
järgminejärgmine suurendasuurenda
Vaade 7
1996.Õli, lõuend.160 x 120
Kommentaarid alla
Mari Kurismaa nimega seostuvad suurimad ümberhinnangud eesti 1980. aastate maalis. Tema heroilised, klassitsistlikult tõlgendatud arhitektuurivaated ja metafüüsiline ruumiesteetika tähistasid postmodernse vaate ilmumist eesti maalikunsti.
1990. aastail toimus pööre, mida võib kirjeldada üleminekuna ennast ammendanud ülevatelt visioonidelt modernistliku esteetika uuele ringile. Kurismaa maalikunsti taustteguriks on jätkuvalt olnud arhitektuur ja selle arenguga kaasnevad uue ruumitunnetuse mängud. Kümnendi arhitektuuri uued modernistlikud suunad tõid Kurismaa loomingusse kujutavast ja kirjeldavast elemendist loobumise. Võimsad klassitsistlikud arhitektuurikulissid koos historitsistliku ajatunnetusega asendusid lihtsate ja elegantsete geomeetriliste vormidega, kujunes välja huvitav op-kunsti sugemetega minimalism. 1990. aastail oli tõesti uus ja ootas defineerimist just võimsate videokahuritega toodetud helendavate projektsioonide ebamateriaalne keskkond. Igat laadi projektoritega löödi klantsima ja helendama meie tuhmivõitu nägemused keskkonna võimalustest. loodi agressiivne esteetika. Võimsate projektorite ilmumise ajastul teiseneb projektsiooni mõiste, silm kannab oma võrkkestal ekraani helendust ja vaatab maailma nagu võimas valgusti, kiirates sinna uusi energiaid.
Ulatuslik maaliseeria "Vaade" esindab kõige täiuslikumalt Kurismaa 1990. aastate esteetilisi seisukohti. Oma sarjaga suutis kunstnik anda tubli panuse eesti geomeetrilise kunsti traditsiooni kestmiseks ja arenguks. Otsides kunstniku selle kümnendi loomingust jälgi klassikalisest Kurismaast, leiab neid tema omapärasest valgusekäsitlust. Metafüüsiline tunnetus elab edasi valgus-varju mängudes, mille tehnoloogia võtab kokku Johannes Saar: "Maalides on peidus paradoks. Valgusallikaid on mitu, mõni neist näib olevat tubane, teine hoopis teiselt planeedilt, kolmas lihtsalt kosmose enda helendus. /.../ Kui on valgus, siis on ka vari. Vari on Kurismaale võimalus tonaalsust vahetada. Vahel joone pealt ja suure amplituudiga, vahel järk-järgult tempereerides, nagu heliredelil. Siiski annab just vari ettesattuvatele asjadele ja kujutistele lõpliku ulatuse. Asjad eksisteerivad maalidel niivõrd, kui nad satuvad valgusesse ja jätavad varju. Neil pole ainelist keha, küll aga põhjustavad nad valguse värvilisi murdumisi. Teatavad ideaalkujud siis. Ruumilised kontuurid./.../ Sõnad "ideaalne", "teispoolne" ja "irreaalne" sobivad väljendama Kurismaa maalimaailma kuuluvust. Miks mitte ka virtuaalne, sest lisaks välisele sarnasusele asub ka see reaalsus teisel pool... monitoriekraani."*

Eha Komissarov
* Johannes Saar, Mari Kurismaa. - Eesti Kunstnikud 2. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2000, lk. 57.


üles