Eesti Kunstimuuseum logoEesti Kultuurkapital logo
Eesti Kultuurkapitali ostud

Maal
Graafika
Skulptuur
Installatsioon
Videokunst
Fotokunst
Uus meedia

Kunstnikud A-Z

Üldinfo

Tagasiside

copyright

Peeter Laurits
 teos
eelmineeelminejärgminejärgmine suurendasuurenda
Maailma lõpus I
2002. Fototöötlus; tindiprinter, paber (kahepoolselt lamineeritud). 124x87.
Kommentaarid alla

Näitus "Veeuputus" koos Andres Lõo heliteosega "Tühi ruum" Tallinna Kunstihoone galeriis, märts 2002.

Peeter Lauritsa fototöötluste veealune maastik ja seal hõljuvad inimesed, välgunooled mere kohal ja põlev laev, laintes purunev amfiteater või Paabeli torn ja looteasendis kehad prepareerimiskottides kõnelevad vee ohtlikust ja turvalisest, hävitavast ja kaitsvast loomusest, ühendavad Piibli veeuputuse ja kümnete laevahukkude lood ning sünnieelse olemise.

"Lauritsa kujutatud veeuputus tundub sarnaselt Atlantise vee alla kadumise ja vastuoksa piibli uputusele olevat lõplik, välja arvatud ehk "Ükskõik kus II", kus tiiki ümbritseb tihe taimestik. Siiski on ka sellel fotol aimata inimeste (juba pikaajalist) puudumist: jäljed ehitistest on mattunud taimestiku alla; loodus kultuuri matmas. Lauritsa lõplikkuses on midagi vabastavat, kergendavat. Inimese keha mõjub fotodel möllavas, lainetavas, laiuvas vees kergemana - ja mitte ainult füüsiliselt. Laurits ei kujuta veeuputust mitte ainult füüsilise sündmusena. Pigem kirjeldatakse sellega kaasnevat sümboolset teisenemist. /.../ Ühesõnaga: Laurits kasutab lihtsaid ja selgeid sümboleid olekust teisel pool sümboolsust, teisel pool identiteeti. Kui Wittgenstein ütleb, et "subjekt ei kuulu maailma, vaid ta on maailma piir", siis Lauritsa piltidel on subjekt ja teda ümbritsev maailm kokku sulanud - subjekti ja maailma vahelist piiri mitte ainult pole mõtet otsida, vaid seda ei saagi leida. Kõikjal on vesi ja keha on osa veest: nii nagu loode on osa emast."*

Anu Allas

* Jan Kaus, Pärast Atlantist. - Sirp, 2002, 22. märts.


üles